ütles minu keskkooli eesti keele ja kirjanduseõpetaja.
See puudutas mind tookord, sest õpetaja peaks ju julgustama, aga tal oli õigus - teha tasub ainult neid asju, mille tegemata jätmine on vähemalt sama raske kui nende tegemine.
Kas ma olen nüüd kirjanik, jääb lugejate otsustada, aga ma kirjutan, sest mulle meeldib, ma oskan ja ma tingimata pean.
Alustasin oma päris esimest käsikirja keskoolis. See on siiani üks mu lemmik pooleli projekte ning mängin endiselt mõttega, et ühel päeval saab ka see lugu valmis.
Kirjutamise julguse avastasin ülikoolis koos sõpradega tudengifilmile stsenaariumit treides.
Selle hetkeni olin pidanud kirjutamist pool müstiliseks tegevuseks, mille juurde käib täpselt õige meeleolu, muusad ja inspiratsiooni tulevärk. Kui tingimused on nii keerulised, on parem see jätta asjatundjate hooleks?
Tegelikult on kirjutamine üsna lihtne - tuleb võtta aega ja kirjutada. Ja kirjutada palju ning toimetada karmilt, et tulemus oleks kompaktne, täpne, põnev ning selline, mis paneks iga lugeja kaasa elama.
Kirjutasin oma esimese raamatu "Kust tulevad unenäod?" umbes kuu ajaga 2015. aasta kevadel. Minu jaoks oli see proov, kas saan raamatu kirjutamisega hakkama, sest selleks ajaks olin kõigile juba aastaid rääkinud, et kirjutan, aga palju midagi ette näidata polnud.
Leidsin kirjastuse, kes käsikirja oma hoolde võttis ning raamatuks vormis. Unenägude-raamat kogus ka lugejate hulgas sõpru ning praeguseks on talle seltsiks ilmunud veel ka kolm "Teistmoodi Mööblipoe" sarja raamatut.
Ekke: „Kas me võiksime mingi looma võtta? Sest kõigil on...
Meie tahaksime endale ka ühte väikest loomakest. Ainult et natuke suuremat. Näiteks koera. Võibolla hundikoera või labrakat...”
Lee: "Ema, sa saad ju aru, et see kass seal akna taga vajab sõpra?
Sa saad ju aru, et me peame ta lõpuks endale võtma?”
Joosep: "Emps? Emps, kas sa võiksid isaga rääkida?
Kas sa võiksid küsida, kas me võiksime endale põdra võtta?”
Ekke, Lee ja Joosep on terve igaviku kodulooma luninud.
Ema ja isa on alati lubanud "vaadata" ja "selle üle mõelda", kuid lastel on tekkinud kuri kahtlus, et need vanemate lubadused tähendavad tegelikult "EI!" ja nad ei saa mitte kunagi oma looma.
Ühel juuni hommikul üllatab ema aga kõiki ning majja tekib triibuline kassipoeg nimega Prooton.
"Ema võtab kassi" on ühe perekonna kassi võtmise lugu, nähtuna ema pilgu läbi.
Prooton on pere esimene kass ja nemad on kassipoja esimesed inimesed, mistõttu on mõlemal poolel ees rida üllatusi, ootamatuseid ning jaburaid olukordi, mille ainus ravi on veel absurdi.
Kassi ümber keerlevasse lõbusasse mürglisse on poetatud huvitavaid fakte kassidest.
Maha ei salata erinevaid probleeme lemmiku pidamisel, et oleks lihtsam mõista, miks vanemad nii sageli kodulooma võtmise vastu on ning milline vastutus koduloomaga kaasneb.
Rinda pistetakse raskete küsimustega nagu: mis on parim kassiliiv, kassitoit, mänguasi, ronimispuu, pesa? Ning kas kassi on üleüldse võimalik dresseerida?
Raamatu väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital
Ühel lumisel jõuluõhtul avastab Aramilda Tengelpung midagi kohutavat – ta näib olevat ainus inimene, kes pole kunagi midagi jõuludest kuulnud!
Sellest hetkest alates on Aramilda peas ainult üks mõte ja mõttes vaid üks soov – saada jõulude kohta KÕIK teada ja pidada KÕIGE jõulumad jõulud üldse! Sama ihkab ka Teistmoodi Mööblipood. See aga tähendab, et ees on ootamas kõige kummalisemad jõulud üldse! Teistmoodi Mööblipoest lekib jõule ning ringi liiguvad veidrad olendid.
Kui julged, siis loe, sest Teistmoodi Mööblipood ja Aramilda võivad ka Sinu jõule alatiseks muuta!
Raamatu väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital
☟Vaata ka treilerit Aramilda esimestest jõuludest☟
Mis on nähtamatus? Kuidas see toimib?
Kuidas muututakse nähtamatuks?
Ja kuidas saada tagasi nähtavaks?
Need küsimused keerlevad Matilda Tähna ja August Nööbi peas hetkest, kui nad satuvad Hõbeseekli 30 asuvasse vanakraamikauplusesse ning kohtuvad kentsaka müüjanna Aramilda Tengelpunga, paksu punase koera Piru ja vanapagan Örrõp Karvajalaga.Teistmoodi Mööblipood on vaevalt sekundi avatud, kui algavad pahandused. Aramilda peab esmakordselt elus tagasi võtma tülika võlueseme ja maksma valuraha, Örrõpi sarved on valesti kõverad, Teistmoodi Mööblipood ei liigu paigast ning Aramilda sõnast sünnib kratt, kes üritab serveerida tapeedivõileiba, koristab kogu seltskonna oimetuks, kaotab ära kliendid ning põhjustab Pirule koleda seedeprobleemi. Ka politsei hakkab (lausa binokliga) Teistmoodi Mööblipoe vastu huvi tundma.
Aramilda Tengelpung oma rändava vanakraamikauplusega on varemgi pahandustes olnud. Millised need täpselt olid, võib lugeda raamatust „Teistmoodi Mööblipood. Kastani 57“.
Raamatu väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital
Kuula katkendit peatükki "Nähtamatust tüdrukust" siit.
Teistmoodi Mööblipood on kauplus, kuhu inimesed satuvad juhuslikult ja kust nad ostavad midagi väga veidrat, mis nende senise elu pea peale pöörab. Hiljem ei leia nad seda poodi enam kunagi üles. Põhjus on lihtne: Teistmoodi Mööblipoel on kombeks ajas ja ruumis liikuda.
Teistmoodi Mööblipoodi peab Aramilda Tengelpung – vana naine, kes armastab tahkeks keedetud musta teed, on riukaid täis nagu kotitäis nirke, suhtub teatud reeglitesse muretult ning kasutab mõnevõrra käredat sõnavara. Tema kaaslaseks on punane koer Piru, kes oskab rääkida, näeb välja nagu tolmu sees rullitud lihapirukas ning armastab kirglikult moosi.
Ühel päeval astub poodi sisse audiitor, kes nõuab näha arvepidamist ning määrab Aramildale ja Pirule võluesemete vales kohas ja valedele inimestele müümise eest nimekirja kohustuslikke heategusid. Esimene ülesanne on aidata poissi, kelle nimi on Olle Pai. Olle on 9-aastane poiss, kelle muidu toredat elu rikuvad ema ja isa pidevad tülid. Aramilda ja Piru aitavad Ollet amatöörluse parimas vaimus ning lõpuks kannavad nende pingutused ka vilja.
Raamatu väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital
"Teistmoodi Mööblipood. Kastani 57" on saadaval ka audioraamatuna Tõnu Oja võrratus esituses.
Kes poleks teada tahtnud, kust tulevad unenäod?
7-aastane Mari küsib seda sõrmuselt, mis juhtumisi osutub võlusõrmuseks. Vastuseks otsustab sõrmus seda tüdrukule hoopis näidata. Mari kahaneb tillukeseks ning kohtab oma otsingul võlurit, unematisid, nähtamatut kassi ja mereröövleid. Ta õpib tundma seljakottide salaelu, teeb paberlennukiga hädamaandumise ning peab öisel katusel piknikku. Mari saab maitsta Hommikujooki, tunda omal nahal, kui palju vahukoort on liiga palju, ja näha, mida kõike on võimalik võluda püksirihmadest.
Ning lõpuks, kõige lõpuks leiab ta vastuse küsimusele, kust tulevad unenäod.
Raamatu väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital
Raamatu "Kust tulevad unenäod?" juurde kuulub ka värviraamat
"Värvilised unenäod", mida on tore värvida, kui keegi raamatut ette loeb.
☟Vaata ka unenägude-raamatu treilerit! ☟
